Välismaale tööle? Usaldada saab vaid ennast

Plaan välismaale tööle minna tabas Tauri Lepasilda nagu välk selgest taevast. „Harjutasime parajasti kursusekaaslasega EuroSkillsiks (üleeuroopaline kutsemeistrivõistlus – K.H), kui ruumi astus praktikajuhendaja poeg, kellel oli oma firma Rootsis. Kui ta meie tööga tutvunud oli, polnud enam pikka juttu,“ kirjeldab Tartu Kutsehariduskeskuses ehituspuusepaks õppinud Tauri. Ei läinud kaua aega, kui nii noormees kui ka kursusekaaslane mõlemad Rootsi poole tööle sõitsid.

Nüüd on Tauri Eestis tagasi ja teab öelda, et mitte kedagi ei saa usaldada. „Tuleb lihtsalt riskida,“ on välismaal töötamine näidanud oma tegelikku palet. „Kui lubatakse uusi tööriistu, tuleb tegelikkuses arvestada, et sellist asja lihtsalt ei tule,“ on tühised lubadused noormehele liiast ning seepärast tahab ta oma tulevikkugi pigem Eestiga siduda. Noormeest ei heiduta ka suur palgavahe. „Meilgi on palju häid tööandjaid, kelle juures töötada tahaks,“ on ta optimistlik.

Foto: Tauri 2012. aastal EuroSkillsi kutsevõistlusel (foto: kutseharidus.ee)

Bürokraatia piiride taga

Kutseharidusega töötaja eeliseks on laiapõhjaline teadmiste-oskuste baas, mis aitab uues töökohas või välisriigis lihtsamalt erialale tööle saada. Seda kinnitab ka eelmisel aastal Kuressaare Ametikooli kokaeriala lõpetanud Karl Pajussaar, kes asus kohe peale kooli lõpetamist Suurbritanniasse nelja tärni hotelli restorani tööle.

Alguses plaanis Karl omal jõul sobiva töökoha leida, kuniks mõistis, et bürokraatiat, mida selleks läbida tuleb, on palju. „Ma ei teadnud midagi riigi maksusüsteemidest ega tööseadustest ning veel vähem teadsin, mida sealsed tööandjad otsivad ning kas olen üldse piisavalt pädev,“ meenutab noormees esimesi samme.

Juhuslikult leidis ta aga Eesti agentuuri, kes on restorani- ja hotellitöötajaid juba aastaid Inglismaale vahendanud. Makstes neile nö vahendustasu, sai ta kindluse, et kõik paberimajandus korraldatakse agentuuri poolt ära. Vaja oli vaid koopiat haridust tõendavatest dokumentidest, motivatsioonikirja ning CVd. „Läbisin telefoni teel tööintervjuu ning juba kaks nädalat hiljem lendasin ise kohale.“

Tööandja silmis tähendab noore inimese palkamine riski, et alluval pole tegelikust töömaailmast aimugi. Samas ootab ta, et iga inimene on vastutav oma töö eest ning suudab seda korraldada  ootuspärasel tasemel. „Kui aus olla, siis annab kokatunnistus pisikese garantii, kuid kõige enam huvitab siinseid tööandjaid töökogemus,“ kinnitab Karl, et mitu tema kolleegi ongi ameti selgeks saanud töökogemuse kaudu. „Minu puhul tuli kindlasti kasuks kogemus, mille sain suvistel aegadel puhkuse arvelt tööl käies,“ mõtiskleb noormees, kes sai juba välismaale kandideerimise avalduses öelda, et peale koolipraktikate on ta ka päriselt erialal tööd teinud.

Kutseharidus või pelgalt oskused?

 „Kool annab igal erialal päris laia vundamendi, kuid suurt erialast vilumust ja kogemustepagasit me anda ei jõua,“ tõdeb ka Kuressaare ametikooli teabejuht Taavi Tuisk. Kogemused tulevad tööle asudes, kui vilistlane igapäevaselt erialaga tegelema hakkab. „Värske ametikooli lõpetaja ja paariaastase korraliku erialase töökogemusega vilistlase tasemevahe on üldjuhul juba märkimisväärne,“ nendib Tuisk.

Kui palju piiri taha vaadatakse, sõltubki eelkõige erialast. Ehituses tõuseb see märksa rohkem esile. Tuisk peab selle põhjuseks eelkõige tutvusi – paljudel on keegi lähedastest Soomes-Norras ehitamas käinud ning see teeb välismaale mineku noore jaoks lihtsamaks. „Meil on ka ehitusõpilasi, kes teevadki oma praktika isa või mõne teise sugulase töökohas välisriikides.“

Tartu Kutsehariduskeskuse turundus- ja kommunikatsioonijuht Kaire Mets nõustub, et välismaale minekut ongi mõjutanud eelkõige lähedased ja tuttavad. „Üha enam on noorte sõprusringkonnas keegi, kes on välismaal õpinguid jätkanud ning seejärel oma kogemusi jaganud,“ teab Mets öelda. Tartu Kutsehariduskeskuse lõpetajates läheb Metsa hinnangul välismaale tööle hinnanguliselt 10%.

Kutsehariduse olulisus sõltub ka tööandja suhtumisest. Euroopas omandavad üle poolte noortest kutsehariduse. „Kutseharidus on populaarne ja kutseoskused kõrges hinnas, mistõttu Eestis kutsekooli lõpetanud noortel on lihtsam oma oskusi tõestada ka välismaa tööandja silmis,“ leiab Mets.

Kutseeksamite sooritamine kutseõppeasutustes on aastatega tõusnud (Allikas: Haridus- ja Teadusministeerium)

Eesti tööandja lepib vaid töökogemusega

Paljud kutsealad, mida Eesti kutsekoolides õpetatakse, pole seadustega reguleeritud, mistõttu palkavad Eesti tööandjad sageli töötajaid diplomeid või tunnistusi küsimata. Seetõttu panebki siinne tööandja rohkem rõhku eelnevat töökogemusele, reaalsetele teadmistele-oskustele ning hoiakutele ja väärtustele. „Kui vastava kvalifikatsiooniga töötajaid pole tööturul võtta või küsitakse nende poolt paremat palka kui tööandja on nõus maksma, siis palgatakse ilma kvalifikatsioonita või lihtsalt teadmiste-oskustega töötaja ja koolitatakse ta vastavalt ametikoha nõuetele välja,“ kirjeldab SA Innove juhatuse liige ning kutsehariduse agentuuri juht Andres Pung Eesti tööturul valitsevat olukorda.

Arenenud tööturuga riikides on aga kvalifikatsiooni- või haridusnõuded  paljudel kutsealadel rangemad ning ei lase vastava ettevalmistuse ja tõendatud kvalifikatsioonita töötajaid ametikohtadele ei palgata. Samuti on selge vahe palgatingimustel – mida kõrgema kvalifikatsioniga on oskused, seda kõrgem on ka palk. „Kahjuks on meie ametiühingud veel suhteliselt nõrgad ja ei ole enamasti saavutanud selliseid kollektiivleppeid, kus oleks kutseharidusega töötajatele tagatud kindel minimaalne töötasu,“ tõdeb Pung ning loodab, et olukord paraneb ajaga.

Osalt oleme sarnased nii oma põhja-kui ka lõunanaabritega. Samas on Soomes nagu enamuses teisteski arenenud Euroopa maades palju massilisem kutsehariduse õppijate arv kui näiteks Eestis või Lätis. Head tulemused Euroopa kutsemeistrivõistlustel ning kutseõppeasutuste kaasaegsed õpikeskkonnad näitavad, et Eesti kutseharidus on heal tasemel. Pung teab öelda, et kutseõppetase põhjanaabrite juures on siiski veidi kõrgem. „Kesk-Euroopast eristab meid aga väga vähene õpipoisiõpe. Seal toimub enamus praktilisest väljaõppest vahetult ettevõttes.“

Eestlane on laisk ja tahab koju

„Eestlased on laisad, tahavad vabu päevi ning koju,“  tõdeb Euroopasse vahendava töövahendusvõrgustiku EURESE teenusejuht Marta Traks kerge kurbusenoodiga. Kui eestlased hakkasid Soomes tööl käima, oli tööandja suhtumine siinsesse tööjõudu üsna positiivne, kuid 10 aastaga on eestlaste tööhoog märgatavalt raugenud. Ettekujutusest, et eestlased on parimad töötajad, pole enam midagi järel. Niinimetatud kalevipoegade trend on hääbumas ning massilist värbamist ehitussektorisse ei toimu enam ammu. Kõige rohkem vabu töökohti leidub hoopis IT valdkonnas, kokanduses ning meditsiinis. Tema sõnul on iga riigi kohta kindlad näpunäited, mida tasub tööotsijatel järgida. „Kui Saksamaale saata Eestis kasutatav CV formaat, siis olen peaaegu kindel, et sealne tööandja seda lihtsalt ei vaata.“ Põhjariikides vaatab tööandja aga esimesena töökogemust, lõunariikides pigem haridust ning kvalifikatsiooni.

Kui Norra tööandja kogub CVsid, soovitab Traks alati tööotsijal võtta aluseks norrakeelse põhja. Isegi siis, kui seda keelt ei oska ning täidetakse see inglise keeles, näitab see tööandjale motivatsiooni. Mida peaksid aga tegema noored, kellel üldse töökogemust pole? „Näiteks neile, kes tahavad välismaale kurke müüma minna, soovitangi kirja panna, et nad on vanaema juures selle tööga kokku puutunud,“ on Traksi sõnul oluline igasugune kogemus välja tuua.

Kadi Hainas