Välistudengeid ei rahulda õppekvaliteet

„Välismaalasi tooks Eestisse tõestus kõrghariduse konkurentsivõimest,“ nendib SA Archimedese kommunikatsioonijuht Eero Loonurm. Konkurentsivõimet tõestaks heade praktika- ja töökohtade võimalus Eestis, märgib Loonurm ning lisab: „Iga tudeng eeldab, et magistrikraad peaks garanteerima talle parima töökoha ning avama tulevikus igal pool kõik uksed.“ See on aga valdkond, millega Eesti peab veel tõsisemalt tegelema.

TTÜs õpib kõige enam kraadi taotlevaid välistudengeid Foto: TTÜ Fotopank

Muidugi tekib siinkohal kohe küsimus, et miks anda head töökohad ära välismaalastele, tuleks ikkagi toetada ju oma inimesi, kuid häid ajusid on ju alati vaja. „Välismaalased – on parim võimalus ajud sisse tuua,“ märgib Eero Loonurm ja lisab: „Eestis kõnnib vabalt ringi üks üsna kasutamata ressurss – välistudengid, soomlased, hiinlased, sakslased, enam kui 80 riigist, doktorandid, magistrid või bakalaureuse üliõpilased. Animatsiooni valdkonnast kuni küberkaitseni.“

Samas toonitab Loonurm, et tulenevalt üle­maailmse välistudengite uuringu International StudentBarometer (ISB) tulemustest on Eestis õppivad välistudengid kõige enam rahul siinse elukeskkonnaga, kusjuures, kõrgeimalt hinnatakse turvalisust. Lisaks tuuakse välja, et Eestis on üldiselt hea elada ning muule maailmale anname silmad ette riiki saabumisega seotud teenustes. Olgu selleks siis pangakonto avamine, interneti kasutamisvõimalus või orientatsioonipäevad ülikoolides. Seega, kui välistudeng on juba Eestisse jõudnud, on kõik hästi.

Suurim probleem on õppekvaliteet

Loonurm sõnab, et tegelikult on hetkel Eesti suurimaks probleemiks õppekvaliteet. „Positiivsete tulemuste kõrval osutavad mõlemad uuringud tõsiasjale, et õppekvaliteedis jääme maailma parimatele alla.“ Ta lisab, et välistudengid tahavad meile õppima tulla, aga siinne haridus ei ole nii kõrgel tasemel, kui sooviksime. „Kui maailma parimate ülikoolidega riigid hakkaksid pakkuma sama häid tugiteenuseid ning toetavat õpikeskkonda, oleks Eestil raske nendega konkureerida,“ kommenteerib Loonurm nukramat tulevikku, kui Eesti oma latti ei tõsta.

Mida on Eesti riik ja ülikoolid teinud selleks, et tuua andekad noored Eestisse veetma kahte-kolme oma parimatest aastatest? Eero Loonurm sõnab, et süsteemne kõrghariduse turunduskommunikatsioon sai alguse juba 2006. aastal, mil haridus- ja teadusministeeriumil valmis Eesti kõrghariduse rahvusvahelistumise strateegia, mille peamiseks eesmärgiks on parandada Eesti kõrghariduse kvaliteedi konkurentsivõimet regioonis ning muuta meie kõrgkoolid nähtavamaks.

Loonurme sõnul on oluline edastada oma sõnumid, mis erinevad konkureerivate riikide omadest. „Eesti ülikoolidel ei ole mõtet konkureerida meie naabrite, soomlaste või rootslastega sarnaste õppekavadega. Eesti haridussüsteem on võtnud endale esimeseks valikukriteeriumiks kvaliteedi – me tahame siia andekaid noori.“

Kõige kriitilisemad on õppekvaliteedi suhtes just välistudengid – võtame nende tagasisidet kuulda, räägib Loonurm ning lisab: „Oleme osas valdkondades väga head, kuid peame lootma, et jõuame parimate sekka ka kõige olulisemas valdkonnas ehk õppetasemes.“ Parandada tuleb Loonurme sõnul nii õppejõudude inglise keele oskuse taset kui kursuste sisu ja hindamismetoodikate selgust

Samamoodi on vaja turundada ka igapäevaseid võimalusi: „Loomulikult positsioneerib haridus ennast edukate e-lahendustega – me kutsume inimesi osa saama Eesti edukast e-muinasjutust.“

Eesti ülikoolide turundamise suurenemist peab heaks mõtteks ka Eestist pärit tudeng Andres Popov, kes ise õpib praegu Suurbritannias Londonis esimesel kursusel näitlemist. „Eesti peaks promoma kõike seda, mis meil on – loodus, tugev IT-riik jms,“ toob Andres välja aspektid, millega Eesti peaks end rahvusvahelistele tudengitele reklaamima. „Usun, et kampaanial, kus käiakse Eestist kui välistudengisõbralikku kohta erinevates riikides tutvustamas, oleks sellest tegelikult palju kasu.“ Andres nendib, et praegu pole paljudel Lääne-Euroopas elavatel õpilastel aimugi, kus selline eksootiline väikeriik nagu Eesti üldse asub, rääkimata siis siin hariduse omandamisest.

Euroopa Liidu kasutegur tudengitele

Mõeldes sellele, mida annab Euroopa Liitu kuulumine välismaal haridust omandada tahtvale tudengile juurde, siis vastab Londonis esimesel kursusel näitemist õppiv Andres Popov, et Euroopa Liidust pärit tudengid saavad taotleda Suurbritannias laenu, kuna õppemaks on aastas 9000 naela (~11000 €) aastas.

Lisaks on Euroopa Liitu kuulumine tohutult suurendanud tudengite liikuvust. „Kui riik ei ole Euroopa Liidus, siis ta läheb ülikoolides international valdkonna alla, mis tähendab Inglismaal pöörast bürokraatiat õpilase jaoks, kaks korda suuremat õppemaksu ja mitte mingit toetust,“ räägib Andres plussidest, mis Euroopa Liitu kuulumine ühe riigi tudengile juurde annab.

Samas arvab Andres, et Euroopa Liitu kuulumine ei ole vähendanud õpilaste hulka, kes läheksid õppima USAsse ja Venemaale – neid on ikka päris palju.

Euroopa Liidu mõju tunneb ka teine Eestise laia maailma õppima läinud tudeng, Anna Parts, kes õpib Edinburghi Ülikoolis bioloogiat „Euroopa Liit on väga palju mõjutanud üliõpilaste liikumist. Edinburghis õppimise üks suur pluss on see veel, et kuna ma olen EL-ist pärit siis Šotimaa valitsus tasub minu õppemaksu,“ märgib noor bioloogiatudeng.

Eesti tudengid lähevad Euroopasse „suureks kasvama“

Kui Eesti tahab suurendada välistudengite osakaalu oma ülikoolides, siis tasub uurida, mis on need põhjused, miks Eesti noored otsustavad õppima minna välismaale.

Näitlemist õppiv Andres märgib, et üks põhjustest, miks ta otsustas Londonisse õppima minna, oli see, et tol aastal Lavakasse katseid ei toimunud ning millegi muu kui näitlemisega noormees end siduda ei soovinud. „Välismaale minek oli ka suur üleskasvamise võimalus,“ märgib Andres.

Sama põhjuse toob välja ka Edinburghis õppiv Anna: „See oli rohkem enda proovilepanek: tahtsin teada kuidas on minna elama täiesti uude kohta niimoodi, et kedagi ei tea. Selles mõttes oli see täiesti uuelt leheküljelt alustamine,“ mõtiskleb Anna peamise põhjuse üle, miks otsustas välismaale õppima minna. Neiu lisab: „Kõige rohkem köitis ja samal ajal hirmutas mind see, et ma pean endale uued sõbrad otsima ning mul ei ole siin vanemaid, kes minu eest hoolitseksid. See tundus sel hetkel väga suur samm iseseisvaks ja täiskasvanuks saamise juures.“

Rääkides selles, mis köidab üht tudengit näiteks Londonis, siis jääb Andres kidakeelseks. „Mind kahjuks eriti muu kõrvaline eriti köita ei saa, kuna tavaliselt on kontaktitunde 30+ tundi, mõnikord isegi 60 tundi nädalas,“ toob Londonis tudeeriv Eesti noormees välja tõsiasja oma igapäevaelust, kui just selline õpe teda köidab. „Siin on suured võimalused infrastruktuuri näol, näiteks on meil koolis kaks enda teatrit ja üle viieteistkümne prooviruumi, kus tunnid toimuvad.“

Kui aga uurida Eesti ja Lääne-Euroopa hariduse erinevuste kohta, siis märgib Eesti näitlemise tulevikulootus, et Lääne-Euroopa ülikoolides on palju rohkem sotsiaalseid toetusorganisatsioone, mis töötavad väga efektiivselt. „Näiteks noored, kes kannatavad düsleksia all, saavad mõne töötaja käe kõrval enda essee ilusti valmis kirjutada,“ räägib Andres erinevates study support (õpiabi) programmidest, millega Lääne-Euroopas harjunud ollakse.

 

Robert Hein