Patused röövlid soovivad vaid leiba lauale

Väikeses kohas võidakse täpselt teada, kus kalakaitse asub. Foto: Silvia Teras

„Õhk on puhas,“ teatab ühe Eesti väikelinna kalur oma vennale. „Nad on praegu alles kalapoe juures, seega jõuad mõrrad rahulikult välja tuua,“ lisab roheka jope ja habetunud näoga mees.

Ta vend on samuti kalur. Nad peavad koos väikest kalandusettevõtet, et põhitöölt saadavale kesisele palgale lisa teenida. Kala on aga viimastel aastatel vähe, seega korraliku teenistuse saamiseks tuleb rohkem võrke ja mõrdasid kasutada kui lubatud.

„Väikese koha eelis,“ seletab vendadest vanem telefonikõnet. „Sisuliselt alati tead, kus kohas kalakaitse parasjagu on. Vähipüügi ajal augustis ja haugi kudemisaja lõpu järel aprillis on neid aga rohkem ning siis on ohtlikum. Siis nad on ikka väga agarad sind kuskil peidus ootama.“

Püüa püüda püüdmatut

Kalade vähesust tõestab tõik, et 2003. aastal paranemismärke näidanud kalavaru Väinameres on tänaseks taas halvenenud ja tugevas madalseisus. Vähenenud on kalasaagid ja püügivõimsus ületab kasutada olevaid kalavarusid. Püügivõimaluste vähesus ja ülemäärane püügivõimsus tekitavad aga surve ebaseaduslikuks kalapüügiks.

„Töötus on suur, palgad väikesed. Kala hind on kõrge ja võrkude hinnad poes kallimad kui kunagi varem,“ selgitab Andres* illegaalse kalapüügi tagamaid. „Mida siin imestada, et röövpüüdjaid palju on? Kogu meie riigi süsteem ja Euroopast tulevad käsud soosivad seda! Aastase harrastuspüügiõiguse tasugi on viimase viie aastaga kahekordistunud,“ lisab nördinud rannakalur.

Suurem osa kalapüügist on rahvusvaheliselt reguleeritud. Läänemere püügimahtude arvestamisel tehakse vahet rändavate ja paiksemate kalade vahel. Rändavatele kalaliikidele (kilu, räim, tursk, lõhe) kehtestab püügikvoodid Euroopa Liidu Nõukogu. Mõnele kalaliigile on kehtestatud ka rahvusvahelised püügikeelu ajad. Paiksemad kalaliigid (ahven, koha jt) on riigi enda majandada. Kõikide piirangute seadmine käib teadussoovituse alusel ja kalurid saavad nendest aru, aga ometigi minnakse keeldudest mööda, sest söök on vaja ju lauale saada.

Lubatust enama nakkevõrkude kasutamine on suurim probleem. Foto: Silvia Teras

„Midagi on ju leiva kõrvale ka vaja“

Tüseda kehaehitusega ja juba aastaid röövpüügiga tegelenud hilistes kahekümnendates olev Peeter* mõistab reegleid. „Üldjoontes on sätestatud kalapüügipiirangud ju normaalsed ja mõistlikud. Tänu sellele kasvab varu. Muidu kui kala ei saa rahus ära kudedada ja marja täis kalad välja püüda, kaob paari aastaga mingi liik veest täitsa ära.

Aga kurat haugi keeluaeg võiks küll varem läbi saada. Endal ja ka sõpradel on põhiline püük ikkagi spinninguga ja just haug. Haugi keeluaeg siseveekogudes saab läbi 10. mail, aga kala on selleks ajaks juba ammu ära kudenud

Selle tõttu näiteks haugipüügi esimesed korrad jäävad keeluaja sisse. Trahvid on ka natuke liiga suured selle eest, kui ma peaksin keeluajal haugipüügiga vahele jääma – 1200 eurot võivad väänata!“ on Peeter murelik.

Miks ikkagi röövpüüki tehakse? „Midagi on ju leiva kõrvale ka vaja. Tihtipeale oleme käinud ripsi ja võrguga särge püüdmas, et saaks piisava koguse söögiks kätte. Ridvaga ei saa ausal viisil suuri koguseid ja nii võib nälga jääda,“ põhjendas mees.

Aastas 1500 rikkumist

Kui veel 2009. aastal tuvastas Keskkonnainspektsiooni all töötav kalakaitse 2285 rikkumist, siis viimasel neljal aastal on see number 1500 ümber tiirelnud. Mullu tuvastati neid 1502.

Kuigi Keskkonnainspektsioon tegeleb ka muu järelevalvega, siis statistika näitab, et läbi aastate on enim rikkumisi tuvastatud just kalapüügivaldkonnas. Peamiseks põhjuseks võib pidada kindlasti püügihuviliste rohkust.

Jätkuvalt on suurimaks probleemiks ebaseaduslikult, ilma nõutava tähistuse ja märgistuseta püügile seatud püügivahendid. Levinumad seaduserikkumised on veel loata kalapüük, püük keelatud ajal või keelatud kohas.

„Suur probleem on ebaseaduslike võrkudega,“ selgitab Keskkonnainspektsiooni avalike suhete nõunik Leili Tuul. Võrke pannakse nii salaja jõgedesse kui ka nii muuseas lisaks oma lubatud võrkudele. Kalastuskaardi alusel tohib ühel isikul olla küll 70 meetrit nakkevõrke, kuid on tavaline, et suurema saagi nimel lastakse merre pikem võrgujada.

Traalilaevadega muresid ei ole

Kalapüük jaotatakse üldiselt kaheks – harrastuskalapüük ja kutseline kalapüük. Peamine hulk kala püütakse kalalaeva kalapüügiloa alusel avamerest traalidega. Seda nimetatakse teisisõnu ka kaugpüügiks.

2012. aastal püüti kalalaeva kalapüügiloa alusel 55,5 tuhat tonni kala ehk 82,6% kogu Eesti kutselisest püügist. Võrreldes 2008. aastaga on kalapüügi maht Eestis püsivalt vähenenud. 2012. aasta püügikogused moodustavad Eesti kalanduse strateegia andmetel 2008. aasta omadest vaid 67,2%. Seega on kalapüügi maht võrreldes möödunud kümnendi lõpuaastatega vähenenud üle 33 tuhande tonni. Peamine vähenemine on toimunud kilu ja räime osas seoses Eestile eraldatud püügivõimaluste olulise vähenemisega.

Püügivõimaluste vähenemisest hoolimata ei ole traalilaevade puhul aga ebaseadusliku püügiga palju seost. „Kui räägime Eesti traalpüügisektorist, siis röövpüüki kui sellist ei eksisteeri,“ on Eesti Kalurite Liidu juhatuse esimees Mart Undrest kindel.

„Tänapäeva laevadel on peal kõik võimalikud satelliitjälgimised, elektroonilised logiraamatud ja nii edasi, nii et järelvalvel on kogu pilt kogu aeg ees, kus kohas laevad püüavad, kuhu liiguvad, kuhu lossivad. Samuti kontrollitakse laevu sadamates tihti. Ja kõige lõpuks on kogu süsteem üles ehitatud sellisena, et toimub pidev andmete ristkontroll ning kaluritelt on võetud ära motivatsioon midagi ebaseaduslikku ellu saata,“ lisab Undrest.

Sama toonitab Keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonna peaspetsialist Aare Tuvi. „Peab arvestama ka sellega, et Euroopa Liidu kalalaevade register on kinnine süsteem ja kalalaevu suvaliselt juurde tuua ei saa. Püüda saavad vaid need laevad, mis on registris, ja firmad, kellel on püügivõimalused,“ lausub Tuvi.

Pealtnäha süütu paadike. Foto: Silvia Teras

Olukord, millele puudub lahendus

Eesti kalanduse strateegia aastateks 2014-2020 näeb ühe suurima püügikorralduse nõrkusena ülereguleeritust, mis on tingitud nii Euroopa Liidu kui ka Eesti Vabariigi sätestatud reeglite koosmõjust. Suurimateks ohtudeks peatakse bürokraatia veelgi suuremat kasvu, Euroopa Liidust tulevaid ebamõistlikuid otsuseid, püügivõimaluste ja -vahendite kontsentreerumist ja seeläbi ebaseadusliku püügi suurenemist.

„Me ise mingeid püügikvoote ei ületa ja kui püüame, siis ainult ridva või võrkudega. Mingeid lõhkepakette ja elektrit me ei kasuta,“ ei näe Peeter oma illegaalses tegevuses suurt kurja. Ta lisab, et oma teise armastuse – vähipüügiga –, ei saagi ausalt tegeleda. „Igal aastal antakse liiga vähe lubasid ja neid on väga keeruline saada. Nii tulebki röövpüüki teha,“ põhjendab ta.

Röövpüügi kadumist ei näe ka Andres. „Kala ei jagu enam igaühele jões. Jagub ainult kevadisel rände ajal, aga kellel siis on aega kõige töökamal aastaajal rahus kala noppida,“ on ta põllumehena segaduses.

Eesti Kalurite Liidu juhatuse esimehe Mart Undresti pilgus püsib aga lootusekiir. „Selle vastu saab võidelda ja palju on ka tehtud. Muutuma peab ühiskondlik suhtumine! Ei saa olla suhtumist, et kõik mis meres on, on meie kõigi oma ja igaüks võib oma suva järgi seda sealt siis toomas käia.“

* – nimi on muudetud

Kasper Elissaar