Siblivad kanad Euroopa mahemaailmas

 

Keskealine meesterahvas seisab toidupoes kuivainete leti vahel ning võrdleb kaht jahupakki. Loeb silte ühe ja teise pealt, vaatab, kulm kortsus, veel teisigi jahutooteid ning otsustab lõpuks mõlemad pakid riiulisse tagasi asetada. Magusariiulite vahes olev noorem naisterahvas valib parajasti sobivat šokolaaditahvlit ning pärast mõneminutilist edasi-tagasi kõndimist otsustab eestimaise Kalevi ja Linda toote kasuks, mille lihtsat pakendit ehib muuhulgas ka roheline silt kirjaga „öko“.

Tänapäeval peabki inimestel olema võimalus valida ning tootjad on üritanud meie valikutegemist lihtsustada  töötades välja erinevaid märgisüsteeme. Moekas tarbija otsib sisseoste tehes aga tihti rohelisi märgikesi, lootes nende tagant leida ökoloogilisi ja puhtamaid tooteid. Tarbija silmeesine on aga kirju, sest keskonnasõbralikke tooteid märgistavate öko- ja mahemärkide arv on viimaste aastatega tohutult kasvanud ning riigiti on välja töötatud sadu erinevaid „bio“ märke.

Pealegi, mis vahe on siis öko- ja mahemärgil? Selgub, et ökomärgise omanikud saavad olla vaid puhastusvahendid, seadmed, pabertooted, riietus ja turismiteenused, mahemärgise saavad aga põllumajanduslikud ja söödavad tooted.

 

Mahe Euroopa Liit

Euroopa Liidu mahelogo. Foto: Euroopa Komisjon

Põllumajanduslike mahetoodete tarbimine Euroopa Liidus on aasta-aastalt kasvanud ja seda eriti uuemates Euroopa Liidu riikides, kus Eurostati andmetel on mahepõllumajandusliku maa juurdekasv olnud alates liitumisest umbes 13% aastas. Üks kõige tuntumaid mahelogosid meil ongi Euroopa Liidu mahelogo, mis muutus 2010. aastal kohustuslikuks kõigile kinnispakis mahetoodetele Euroopa Liidus.

Mida siis õieti tähendab see roheline tähtedest koosneva lehekesega ristkülik meie toidupakenditel? 2002. aasta märtsis Euroopa Komisjoni poolt välja lastud mahelogo peaks tarbijale peaasjalikult garanteerima selle, et vähemalt 95% toote koostisosadest on toodetud mahepõllumajanduslikult, toode pärineb otse tootjalt või töötlejalt kinnises pakendis ning vastab ametliku kontrollsüsteemi nõuetele.

Täpsemalt lubab mahemärk, et tootmisprotsess austab loodust ja loomi. Mahemärgi kodulehe järgi tähendab see, et keemiliste pestitsiidide ja väetiste ning antibiootikumide kasutamine põllumajanduses on väga rangelt limiteeritud. Loomad pääsevad vabalt karjamaale ja saavad loomulikult käituda, see tähendab, et sigadel on võimalus tuhnida ja kanadel siblida. Loomad söövad mahesööta ja igasugune GMO-de kasutamine on EL-i mahepõllumajanduses rangelt keelatud.

Suurimad mahetootjad EL-is on Saksamaa, Prantsusmaa, Suurbritannia, Itaalia ja Hispaania. Eesti aga kuulub nende viie Euroopa Liidu riigi hulka, kus mahepõllumajandusmaa osakaal kogu põllumajanduslikust maast on üks suurimaid.

Suurima mahepõllumajandusmaaga riigid Euroopa Liidus. Graafik: Euroopa Komisjon

Suurimad mahetootjad Euroopa Liidus. Graafik: Euroopa Komisjon

 

Bürokraatiast praktikasse

Euroopa Liidu määrustega on väga üksikasjalikult kehtestatud nii tootmise kui ka toodete märgistamise protsess ja eeskirjad. Eesti põllumajandusministeeriumi mahepõllumajanduse büroo juhataja Marika Rubergi sõnul on Euroopa Liidu nõuded väga ranged ning logo saamine oma tootele pole sugugi lihtne protsess.

Kui üks mahetootmisega alustav ettevõtja lõpuks EL-i määrustest läbi närib saab ta teada, et pestitsiidide ja keemiliste väetiste asemel peab kasutama umbrohu, haiguste ja kahjurite tõrjeks peamiselt ennetavaid meetodeid, mis põhinevad looduslikel või mehaanilistel protsessidel. Näiteks on vaja soodustada kahjurite looduslike vaenlaste esinemist, kelleks on enamasti röövtoidulised putukad. Mullaviljakuse säilitamiseks ja suurendamiseks peab kandma mulda orgaanilist ainet – eelkõige liblikõieliste poolt seotud lämmastiku ja orgaaniliste väetiste kaudu.

Lisaks nendele ja loomulikult paljudele teistele kohustustele peab ettevõtja arvestama ka sellega, et kõiki mahetootjaid kontrollitakse vähemalt üks kord aastas. „Vähemalt 5 protsendilt kontrollitavatest ettevõtetest võetakse kontrollproovid, et teha kindlaks mahepõllumajanduses lubamatute toodete kasutamist,“ selgitab Marika Ruberg ning lisab, et igas EL liikmesriigis on loodud mahepõllumajanduse kontrollsüsteem ning määratud asutused, kes neid kontrolle läbi viivad. Eestis kontrollivad maheettevõtteid Põllumajandusamet ja Veterinaar- ja Toiduamet ning korrektsel märgistamisel hoiab silma peal Tarbijakaitseamet.

 

Mitte ainult põllumeestele

Väga paljud tooted, millel seisab roheline Euroopa Liidu ristkülik, ei ole siiski mitte otse farmist tulnud, vaid tooraine tootja ja poeleti vahel seisab käitleja. Selline on ka näiteks Eestis populaarseks saanud LaMuu ökojäätis, mille üks tegijatest selgitab, et kuna käitleja kasutab toorainet, millel on juba mahemärk, siis saab ta vaid eeldada, et tooraine vastab nõuetele. „Põhiline risk mahekäitlejate puhul on see, et ostetakse küll natukene mahetoorainet sisse, aga ostetakse ka suur kogus tavatoodangut kuskilt mujalt ja müüakse mahemärgi all,“ ütleb LaMuu jäätise looja Rasmus Rask.

LaMuu jäätise tootmine. Foto: LaMuu

Kuigi käitlejal on praktiliselt võimatu kontrollida, milliseid väetiseid tooraine tootja põllu peale külvab, ei pääse nad siiski Euroopa Komisjoni valvsa pilgu alt. Käitlejate kontroll seisneb peaasjalikult laoseisu kontrollimises – kui palju ettevõte on mahetoorainet sisse ostnud ning palju mahetoodanguna välja andud. Seda peab mahekäitleja igal hetkel olema valmis näitama.

 

Kas siiski mahe?

Vaatamata tohutule hulgale seadustele ja kohustustele orgaanilise toote märgistuse saamiseks, on siiski paljud inimesed selle usaldusväärsuses skeptilised. Näiteks selgitab toitumisnõustaja ja toortoitlane Sille Poola, et ka mahelehm on kunstlikult viljastatud ja masinatega lüpstud ning tema ei pea seda oma olemuselt mahedaks.

Mahekanade elupaik. Foto: Euroopa Komisjon

Mahemärgis antakse toodetele, mis on seaduse silmis orgaanilised ning edukalt bürokraatiamasinast läbi käinud ning Poola leiab, et iga mõtlev tootja leiab siinkohal mänguruumi, kuidas sellegipoolest samal ajal odavalt ja võimalikult palju toota. „Suurtootmine minu jaoks ei ole mahe, kuigi seadus ütleb, mis mahe on ja milline toode mahemärgi saab. Ja see seadus on tõlgendamise küsimus ja igaüks tõlgendabki omale sobivalt,“ ütleb ta.

Ka Rasmus Rask, LaMuu jäätise üks loojatest, arvab, et Euroopas on palju rangemate piirangute ja kvaliteedinõuetega märke, kui EL-i mahelogo. Tema arvates tuleb siiski keskenduda sellele, kas toote sisuline kvaliteet on hea. „Kui võtta näiteks Türgi rosinad, mis on nii-öelda mahedad, ei pruugi need siiski olla eriti hea kvaliteediga ja sel juhul pigem loobun nende ostmisest,“ möönab Rask.

Teadlikud inimesed eelistavad seega aina enam lihtsalt mahemärgile hoopis väiketoomist ja ostavad toitu, mis on tulnud otse taludest.

 

Mahemaailma tulevik

Kuna ka Euroopa Komisjon ise on avastanud mahepõllumajandusega seotud seadusandluses endiselt puudujääke ja auke, siis on plaanis tulevikus regulatsioone veelgi karmistada. Näiteks näeb orgaaniline maasikatootmine küll ette, et maasikas kasvab loodusliku päikese käes, kuid see ei tähenda, et näiteks mahemärgisega maasikajogurti sees oleksid päikese käes kasvanud marjad. Samuti tuuakse hetkel maheloomade sööta sisse Euroopa Liidu välistest riikidest, millest kõiki ei saa Komisjoni arvates pidada usaldusväärseks, sealhulgas Venemaalt.

Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik Dacian Ciolos on öelnud, et sellised vead tuleb kõrvaldada, karmistades produktsioonireegleid ning suurendades ettevõtjate kontrollimiste arvu.

Tarbija igapäevasele orienteerumismängule roheliste märgikeste maailmas ei näi aga lõppu tulevat ning tänapäeva teadlik tarbija peab ise otsustama, mida ja keda usaldada.

Orgaanilise toidu logod. Foto: CanStock

 

Stinne Loo